Tehnikablogi "Õlinäpud"

Enamikel uuematel autodel on akud kas salongis või pagasiruumis, mistõttu on klemmid raskesti ligipääsetavad. Sel juhul on juhtmetega käivitamise tarbeks mootoriruumi välja toodud eraldi käivitusklemmid. Plussklemm on reeglina plastkattega kaetud, millel ilutseb punane pluss märk. Miinusklemm on otse kere küljes. Mida vaja läheb: Käivituskaableid/krokodille Tühja akuga autot Täis akuga autot Juhend Pargi autod paralleelselt/kõrvuti/ninad vastamisi, nii et mootoriruumid oleksid üksteisele lähestikku. Sõidukite paigutamisel võta arvesse ka akude või käivitusklemmide asukohti – mida lähemal üksteisele, seda parem. Ava mõlema auto kapotid ja l eia mootoriruumidest mõlema auto akud või käivitusklemmid ja taga poolustele või käivitusklemmidele ligipääs. Uuematel autodel võivad klemmid/aku olla plastkattega kaetud. Punane krokodill ühenda esmalt auto A aku või käivitusklemmi punase poolusega ning seejärel samamoodi auto B punase poolusega. Must krokodill ühenda auto A täis

MIKS ON REHVIRÕHK OLULINE? Rehvirõhk mõjutab sõiduki juhitavust, manööverdusvõimet, pidurdamist ja kütusesäästlikkust – kõike, mis peab olema teile usaldusväärne. Lisaks kulub vale rõhuga rehv kiiremini ja võib teid ohtu seada. Turvalise sõidu alustalaks on sõiduki rehvide korrasolek. Tänapäeva sõidukirehvide loomisel peetakse silmas eelkõige turvalisust ning rehvidega kaasnevate eeskirjade ja nõuannete eiramine viib vaid varakult kraavi. Üksnes õige rehvi seisukord lubab juhil nautida oma sõidukile omast turvalisust, manööverdamisvõimet ja jõudlust. Auto rehvide sõidukorras tuleb veenduda regulaarselt enne igat sõitu ning kuigi rehvirõhku ning mustri sügavust on raske peale vaadates hinnata, on sõiduks kõlbmatu rehv silmaga äratuntav. Õige rehvirõhk tagab auto parema juhtimisvõime ja efektiivsema kütusekulu ning vähendab rehvi kulumise kiirust. Igapäevase sõitmise puhul tuleks rehvirõhku kontrollida vähemalt 2 korda kuus ehk iga teise nädala järel. Rehvi soovitatud rõh

Auto restaureerimine on auto mehaanika ja välimuse taastamine. Selle alla läheb auto kere, mootor sisustus ning muud osad, et auto töötaks ja sõidaks.  Restaureerimine tähendab masina osade eemaldamist, vahetamist ja parandamist.  Kõige selle mõte on saada auto võimalikult uude ja originaalsesse sisukorda. Eesmärk on tekitada tunne nagu auto oleks just tehasest tulnud ning kliendile üle antud. Vahel tehakse ka mõned uuendused, et auto veelgi paremasse korda saada.  Olemas on kaks erinevat restaureerimise moodust: saada auto võimalikult originaalsesse ja heasse seisukorda kasutades originaalseid varujuppe, saada auto võimalikult heasse või isegi paremasse korda, kasutades kõiki võimalikke kättesaadavaid juppe (kõik ei pea originaalid olema, võib ka järele tehtud olla).  Restaureerimise järjekord:  Sisu eemaldamine (olenevalt olukorrast oleneb kas võetakse ka mootor maha või mitte) Rooste eemaldamine Keres/Raamis olevate vigaste kohtade parandamine ja/või välja

Sisepõlemismootori pealmine probleem on selle ebaefektiivsus põlemisest ja plahvatusest saadud energia rakendamisel, keskmise tänapäeva bensiinimootori energiaefektiivsus on vaid 25-30%. Mootori säästmiseks ja ülekuumenemise takistamiseks on loodud jahutussüsteem. Jahutussüsteem hajutab mootoris tekkivat soojust ja hoiab mootorit optimaalse temperatuuri juures. Jahutussüsteem on üks lihtsamaid süsteeme autos ja koosneb järgnevatest osadest: Veepump- tsirkuleerib jahutusvedeliku radiaatorist läbi mootori ja tagasi radiaatorini, kus seda jahutatakse. Radiaator- kogumik õhukestest metallkanalitest, mida läbib õhk, et jahutada kanalites olevat jahutusvedelikku. Termostaat- reguleerib jahutusvedeliku voolamist läbi mootori, st kui mootor on külm, siis termostaat on suletud ja jahutusvedelik on väikesel ringil ning kui mootor soojeneb, siis termostaat avaneb ja jahutusvedelik läheb suurele ringile. Voolikud- läbi eri voolikute ehk lõdvikute läheb jahutusvedelik radiaatorist veepumpa j

Sisepõlemismootoriga puutume igapäevaselt kokku, sest enamikel meie ümber olevatest autodel on sisepõlemismootor. Esimese toimiva sisepõlemismootori mudel tegi  Nikolaus August Otto (1 0. jun 1832 –  26. jan 1891) 1867. aastal. See on soojusjõumasin, kus keemiline energia läheb üle mehaaniliseks energiaks kütuse põlemisel. 4 taktilise mootori puhul koosneb süsteem 4st osast. Kõigepealt läheb kütus silindrisse, järgmise ringiga lükab kolb kütuse kokku, kokku surutuna annab küünal sädet ja tekib plahvatus ning viimase osana eraldub peale plahvatust tekkinud heitgaas. Peale seda hakkab ring uuesti pihta. Sisepõlemismootor see ongi just sellepärast, et mootori enda sees toimub plahvatus, mis paneb kõik liikuma. Sisepõlemismootori töö kiirus sõltub sellest palju kütust peale antakse. Mida rohkem lastakse kütust korraga, seda võimsam on plahvatus ning võimsa plahvatuse tagajärjel läheb kogu süsteem kiiremini liikuma. Sisepõlemismootorid pole eriti keskkonna sõbralikud, aga neist me v

Katalüsaator on auto heitegaasisüsteemi element, mille eesmärk on alandada mootorsõiduki mootoris toimuva põlemisprotsessi kõrvalsaadustest põhjustatud keskkonnakahjulike saasteainete hulka heitgaasides. Katalüsaator on kohustuslik element kõikides tänapäeva autodes. Element on paigutatud kas vastuvõtutorule või kohe peale seda. Katalüsaatori korpuses asub keraamiline kärgjas konstruktsioon, mille peale on kantud õhuke kiht plaatinaroodilist sulamit. Mootoris lõpuni mitte põlenud jäägid, puutudes kokku katalüütilise pinna kihiga, hapenduvad. Reakstiooni tagajärjel eraldub soojus, mis soojendab katalüsaatorit ja sellega seoses aktiviseerub hapendumise reaktsioon. Lõpptulemusel omavad väljuvad heitgaasid CO2 konsentratsiooni, mis vastab EL-i normidele. Ühesõnaga  katalüsaatorid (katalüütilised neutralisaatorid) on mõeldud heitegaaside puhastamiseks, kahjulike ainete seostumiseks hapenduse teel. Katalüsaatorit kahjustavad: Etüleeritud või ebakvaliteetne bensiin Küttesüsteemi “vää